Kas on võimalik leida väljapääsu illusoorse demokraatia ummikteelt?!

      Certa amittimus, dum incerta petimus  
       

       

              

Kas on võimalik leida väljapääsu illusoorse

 demokraatia ummikteelt?!                           

      Tänapäeva ühiskonnas on märgatav demokraatlike instituutide nõrkus, sotsiaalne ebavõrdsus, toimuda lastud demokraatia piirangud ja tõlgendused  soodustavad radikalismi, korruptsiooni, kuritegevust, terrorismi, erinevaid vägivallailminguid, mis oma olemuselt on vastureaktsiooniks kvasidemokraatliku avaliku võimusüsteemi poolt demonstreeritavale jõuetusele, sotsiaalsete  suhete mittevastavusele objektiivse  reaalsuse  nõuetele (vt  artiklit “Demokraatia täiustamise võimalus” : http://ceihners.blogspot.com/ =     www.blogger.com ).  

     Igaühes  meist elab  arusaam tõest, igaühes  meist on peidus iha õigluse järele, otsime elu mõtet, püüdleme eesmärgi poole, mis tuleneb ja tugineb meie väärtuste (valitud, kasvatusega saadud, omandatud) kogumile kui tegevuse motiveeringu alusele. Juhul, kui ühiskonda  ühendavad ühised  ideaalid, mobiliseerivad ideed, riigis on loodud ja eksisteerivad indiviidi teadliku õiglustunnetuse elluviimiseks vajalikud tingimused, siis ühiskond areneb õigusriigi raames, areneb rahulikul teel. Kui aga on olemas võimu poolt pealesurutud piirangud, tõkked, puhkeb vägivaldne võitlus nende vastu, riiklike instituutide käskude, dikteeritud normide vastu, rahva soovide ja tahte vastaste autoritaarsete piirangute vastu.

    Iga  inimese, kui ühiskonnaliikme elu  on otseselt sõltuv vastava sootsiumi domineerivatest väärtustest, moraalinormidest, levinud käitumismudelite humaansest sisust ja nende adekvaatsete tegevusmotiivide kogumist, väljakuulutatud inimesearmastuse ideaalide stimuleerivast jõust, esitatud ideede altruistlikust täideviimisest. Senikaua, kuni üha jääme süvenenuks oma igapäevasesse piiratusse, võitlusega elus toimetuleku eest tegelevad sotsiaalselt  laisad, apaatsed mugandujad, kes usaldavad kriitikavabalt valitsevat propagandat, alluvad pimedalt manipulatsioonidele enesega, olles omaks võtnud erinevad pealesurutud ksenofoobse, agressiivse iseloomuga maailmapildid, - püüdmatagi leida ja mõista sündmuste põhjuseid, näha olulist, - jätkub  intensiivne ühiskonna aluste erosioon, üsna  reaalseks muutub meie kõigi tuleviku ohustatus.

     Olukorras, mil riigivõimu  asutused ja struktuurid töötavad välja ja suruvad inimestele peale poliittehnoloogide poolt väljatöötatud  stereotüüpe, pseudoväärtusi, häbimärgistamisi, inimesed kaotavad humaansuse: teadlikkuse, et me kõik oleme ühtne tervik - Inimkond. Selliste tingimuste juures kultiveeritakse ühepoolselt õiget maailma nägemust, sellest tulenevat sallimatust, agressiivsust, kui  inimesed -  võimuhoobade juures olijate huvides, - vastandatakse üksteisele, neid kasutatakse nagu vahendeid võimumeeste omakasupüüdlike, küüniliste eesmärkide elluviimisel. Nad muutuvad pugejalikeks teenriteks, saamahimulisteks ametnikeks, keda peamiselt huvitab ja motiveerib rikkuse omandamine iga hinna eest, mitte oma missioon ja kohustus  võimalikult täielikult tagada rahva huve. Reformeerimata praegust võimu  süsteemi, see jätkab degenereerumist, pehkib, et kriitilisel hetkel kokku variseda – kogu rahva viletsuse ja massiliste inimtragöödiate saatel.

    Süvenedes ümberringi toimuvasse, kahjuks peame tegema järelduse, et korduvalt propageeritud riiklikud saavutused, rahvamajanduse kasv pole mitte võimulolijate teene, vaid hoopis rahva loova potentsiaali väljendumise tulemus, mis sageli on saavutatud ebasoodsa keskkonna ja valitseva eliidi tihti  meelevaldsete, asjatundmatute otsuste, selle omakasupüüdlike huvide poolt dikteeritud tegevuse kiuste. Millised küll oleksid olnud me saavutused juhul, kui rahvale oleksid loodud vajalikud tingimused loovuseks, ettevõtlikkuseks,  tagatud piiramatu, kuid vastutustundlik, tõeline väljendusvabadus! (vt  artiklit “Kas kunagi elame õnnelikus riigis? :  www.blogger.com).

    Eesmärgiga piirata ja välja rookida selline negatiivsete asjaolude kasvupind, autor teeb ettepaneku võtta kasutusele sotsiaalse identiteedi passid (SIP): vt  artiklit “Olla inimene: arusaamine, võimalus, valik”: www.blogger.com Tulemusena muutuks inimeste ja, esmajärjekorras, avaliku võimu   esindajate tegevuse  motivatsioon,  luues vajalikud eeltingimused  demokraatia progressile otsese rahvavalitsuse kujul (vt  artiklit “Alternatiivse riigi arengu visioon” :  www.blogger.com ).

    Selleks, et tajuda, mõista SIP ideed, hinnata selle aktuaalsust, tähtsust, tuleb jõuda sotsiaalse teadlikkuseni selle hädavalikkusest, kuni indiviidi enda arusaamiseni selle kasulikkusest ühiskonna pakilisemate probleemide lahendamisel (vt  artiklit “Reaalpoliitika puhastamise võimalustest” :  www.blogger.com). Vastasel juhul see, mis on silmnähtav, vajalik meile kõigile,  mõistmatuse tõttu lükatakse tagasi,  ignoreeritakse, ei võeta vastu, muudetakse tabuks, kuna huvid oma sotsiaalse seisundi säilitamiseks on palju tugevamad võimalikest, kuid sel moel teadvustamata, hoomamata,          hindamata jäänud kasudest tulevikus.

    Juhindudes oma egoistlikust lühiajalisest seisukohast, moonutatakse tuleviku eluperspektiive, teadvustamata endale, et SIP on tõhus instrument, mõjuv vahend selleks, et:

֍  juriidiliselt korrektselt sõnastada ja välja töötada õiguslikult siduva isikuandmete kogumise – kasutamise kord, mis tagaks võimaluse igal ühiskonna liikmel, igal indiviidil kontrollida, kes, mis eesmärgist juhinduna, kelle nimel, kelle huvides, mispärast kogub, töötleb tema isikuandmeid (vt  artiklit “Sotsiaalse identiteedi  passi sihtfunktsioonist” :  www.blogger.com);

֍  saada rahva huve esindavate isiksuste objektiivse iseloomustuse, mis annab tõese ettekujutuse nende tegevuse  motiveeringu põhiväärtustest, nende iseloomujoontest, silmaringist, võimekusest;

֍  anda võimalus igale isiksusele tõestada end, kui sotsiaalne olend, kes on võimeline ja võib aktiivselt  kaasa lüüa ühiskondlikus omavalitsuses, soodustades riigivõimu  transformeerumist rahvavalitsusesks;

֍  luua tõhus tagasiside valijaskonna ja valitud rahvaesindajate vahel, tagades sel moel süsteemaatilise, pideva rahva poolt delegeeritud  esindajate tegevuse  järelvalve ja kontrolli, seoses sellega saavutada  reaalne sõnade ja tegude kooskõla;

֍   vältida tänapäeval laialdaselt kultiveeritavat ebaõiget ja ebamoraalselt provotseerivat praktikat – kõikjal otsida ja näha välist kurjust, soovimata enesekriitiliselt hinnata enda tegevust, vastuvõetud otsuseid ja nende tulemusi;

֍  õppida läbi ühiskonna peegli nägema ennast, mõistes, et mistahes sotsiaalsete  probleemide juurte ja põhjuste uurimist tuleb alustada enda enesekriitilise hindamisega,  et probleemide lahendus on sõltuv iseenese  aktiivsest tegevusest;

֍  tajuda kogu ühiskonna ja isiklike huvide lahutamatut seost, vastastikust sõltuvust, sel moel arendades solidaarsust, piirates  egoismi ilminguid ja stimuleerides indiviidi sotsialiseerumist, vabastades inimeste koostöö ammendamatud võimalused (vt  artiklit “Ühistuliikumise võimas potentsiaal” :  www.blogger.com );

֍  teadvustada iga  ühiskonnaliikme subjektiivse tõe ja õiguse suhtelisust, tinglikkust, ebatäiust, sel moel motiveerides pidama  konstruktiivset dialoogi erinevate nägemuste, seisukohtade konsolideerimiseks, vastupidiste positsioonide lähendamiseks ühiste  väärtuste  ja huvide nimel, tulemusena oluliselt vähendades konfliktide riske ja kõrvaldades nende lahendamise agressiivsed meetodid;

֍   oluliselt vähendada riske kasutada moodsa ühiskonna  teaduse ja tehnoloogia saavutusi küüniliselt agressiivsete, autokraatlike juhtide kinnismõtteist sündinud ambitsioonide elluviimiseks, valitseva eliidi amoraalsete eesmärkide saavutamiseks, politiseerides rahvamasside  kombelisust, hävitades inimeste südametunnistust;

֍   säilitada seda, mis meile on antud vanemate poolt, mida ise oleme saavutanud, teeninud, kogunud, s.o meist igaühe poolt saavutatud seisund ühiskonnas, lubamata võimu juurde saada sotsiaalselt ohtlikel  inimestel, kes oma võimujanus, avantüristlike ambitsioonide kinnismõtete, asjatundmatu, kitsarinnalise maailmavaate poolt dikteeritud motiivide nimel on valmis ohverdama  kaaskodanike elusid, hävitama inimeste isiksusi, viies inimesed lojuste tasemeni, eksisteerimisinstinktideni, muutes nad sõnakuulelikeks olevusteks, manipuleeritavateks subjektideks;

֍  vältida riiklikus ulatuses vigade retsidiive ja ajaloolise kogemuse  ignoreerimist geopoliitiliste otsuste vastuvõtmise protsessis;

֍  tugevdada humanismile tuginevat väärtussüsteemi, sel moel algatades inimeste tegevuse  motiivide harmoniseerimist kogu ühiskonna huvides;

֍  aktiviseerida indiviidi püüdlusi puhastuda kõigest kurjast, s-o, oma  isiksuse  kahjulikest, ebasoovitavatest tunnustest, antisotsiaalsetest omadustest, asudes vaimse arengu teele;

֍  suurendada armastust, austust üksteise vastu, omavahelist solidaarsust, näidates orientiire, kuidas seda saavutada (vt  artiklit “Südame kutse” :  www.blogger.com );

֍  tagada dünaamiline tasakaal ühiskonna  liikmete eneseväljenduse  vabaduse ja ühiskonna  huvidele vastava  nende tegevuse  demokraatliku kontrolli (enesekontrolli) vahel;

֍  tugevdada moraali, luues  tasakaalu materiaalse ja vaimse vahel, kaine mõistuse ja emotsioonide vahel, enesearmastuse ja altruismi vahel, egoismi ja empaatia, filantroopia vahel;

֍   humanismi nimel ärgitada  sotsaalselt aktiivseid ühiskonna  liikmeid organiseeruma, viies ellu oma  vaimset mina, oma võimekust üldiseks hüvanguks (vt  artiklit “Äratada Inimkond” :  www.blogger.com );

֍    arendada inimestes võimet saada kriitiliselt mõistvateks kättesaadava info  kasutajateks, sel moel kõrvale heites eelarvamused,  mõtlemismallid  ja arusaamade retsidiivid, mis halvavad inimeste omavahelist mõistmist, segavad nägemast reaalsust kogu selle mitmekülgsuses, ignoreerivad silmaganähtavaid fakte, ei võimalda ära kuulata mõistuse häält, aru saada  argumentidest, sel moel eitades loogikat ja arusaamist, viies ühiskondlikult kahjuliku, irratsionaalse tegevuse juurde  (vt  artiklit “Tõe eristamine valest: tänapäeva võimalus” :  www.blogger.com );

֍    orienteerida elama humaansetele suhetele rajatud  ja vastastikusele usaldusele, südamlikkusele, aususele ja heatahtlikkusele tuginevat harmoonilist elu, mobiliseerides rahva potentsiaali inimväärsete elutingimuste loomiseks;

֍   tõhusalt edendada indiviidi arengut soodustavat teadmiste omandamist selleks, et täielikult avaneks iga isiksuse võimed, talent ja koos sellega kaoks inimeste asjatundmatust ja kinnisideid toitev keskkond;

֍   aidata avastada, harmoniseerida iga   noore isiksuse kasvupotentsiaali,  sihipäraselt ümber korraldades ja mõistlikult  reformides olemasolevat harisdussüsteemi;

֍  optimeerida garanteeritud põhisissetuleku praktilist elluviimist, selle kasutamist sotsiaalsete  erinevuste ja ebavõrdsuse vähendamiseks, ühiskonna  üldise ja iga selle liikme individuaalsete huvide harmoniseerimisel (vt  artiklit “Kuidas tagada inimväärset elu”   :  www.blogger.com);

֍   Inimene lõppude-lõpuks suudaks teadvustada oma sügavamat olemust: võimalust mööda täielikumalt,  tõepärasemalt tundma õppida ennast ja ümbritsevat maailma, et oma tegevuses juhinduda ja tugineda neile teadmistele, sel moel viies ellu oma missiooni – saada Jumala vääriliseks abiliseks ja võitluskaaslaseks.

     Endiselt enamus inimesi oma äärmiselt tugeva isekuse, vulgaarse küünilisuse abil või banaalsest kitsarinnalisusest vallatuna, pugedes eraelu puutumatuse varju, püüavad vabastada ennast isiklikult kõigest  riskantsest, ka mitmes mõttes ebameeldivast oma moraalse näo  eneseuurimise ja teadvustamise aktist. Püüdes ignoreerida seda aktuaalset  sotsiaalset vajalikkust ja nõuet, tulemusena tekib bumerangi efekt – pidurdub enda progress, põhjustatakse hulgaliselt kaasinimeste tragöödiaid. 

     See on seega siis ka üks praeguste raskuste peamisi põhjuseid, kui reaalpoliitikat loovad inimesed oma ajastu, oma sotsiaalse grupi eelarvamustega, kõlbeliste haigustega. Seetõttu juhtivate poliitikute iseloomuomadused, nende maailmavaade mängivad sageli tähtsamat rolli riigi arengus, kui nende professionaalsed oskused. Seda enesele teadvustamata, poliitikud lollitavad end ise ja koos sellega oma valijaskonda, viies rahvamassid – teadlikult või ebateadlikult,  kollektiivse hulluseni, hävitades terve mõistuse, piirates indiviidi väljendusvabadust, külvates asjatundmatuse seemneid, ärgitades inimestes primitiivseid, madalaid instinkte.

     Kahjuks, selline olukord ei parane senikaua, kuni enamus inimesi on sunnitud kogu oma jõud pühendama võitlusele eksistentsi pärast, s.o  oma  esmaste vajaduste rahuldamiseks. Nende vaimsete nõudmiste tase püsib üsna madal, kuid eneseteadvustamine jääb primitiivseks, sel moel piirates  isiksuse eneseväljenduse võimalust ja vabadust, võimaldamata tõeliselt  tõendada ja väljendada oma  inimlikku olemust.

    Sellistes tingimustes  ühiskonnas valitsevad ettekujutused poliitilisest  vastutusest, aususest, südametunnistusest niimoodi jäävadki sammeldunuks -  räpast, korrumpeerunud poliitikat loeme jätkuvalt iseenesestmõistetavaks ja õigustatuks, kuna sageli oma tunnetuses ise pole palju paremad. Jätkuvad  katsed ümber kirjutada ajalugu, võltsides seda vastavalt poliitilisele konjunktuurile, et rahvale põhjendada  näilist demokraatiat, ilustatud autoritaarsust, et luua ja hoida püsivalt päevakorral vaenlase kuvandeid ja sel moel õigustada oma vigu, et kuidagimoodi maskeerida teostatavat  antisotsiaalset  poliitikat. Seega paljud nii jätkavadki kannatamist mälukaotuse all vanemate ja vanavanemate poolt üleelatu suhtes, jäädes endiselt pimedaiks ja kurtideks tuleviku nõuetele, tundetuiks teiste valude suhtes. 

     Juhul, kui me kõik soovime elada heaolus, kas seepärast peab sõdima, agressiivselt käituma, sekkuma avantüüridesse, valetama, punuma intriige?! Võrreldamatult tõhusam ja humaansem on leida ühiskonna  seesmised potentsiaalid, mobiliseerida oma riigi ressursid, edendada ja arendada inimeste loovust, eneseväljendust, inimlikkust! Need siis ka on iga riigi tegelikud rahvuslikud huvid, mitte aga võimu poolt  pakutavad, rahvale pealesunnitud tõlgendused.

     Võib ju jätkata elamist (eksisteerimist) nii, nagu senini! Kuid see tähendab:

◊  suure ühiskonna  osa passiivset nõustumist, jõuetut ja pimesi kohandumist olemasoleva karmi reaalsusega, sotsiaalsete negatiivsete ilmingutega, sel moel leppides oma elu aluste jätkuva murendamisega, kõlbeliste väärtuste  degradeerumisega, poliitilise eliidi  kõikelubatavusega ja rahva huvide ignoreerimisega, sotsiaalsete  konfliktide süvenemist provotseerival moel või isegi avaliku agressiooni kujul -  tulemusena lammutades inimsuhteid, meie kõigi tulevikulootusi ja väljavaateid paremale elule;

◊  leppimist saavutatud status quo, hellitades petlikke lootusi, et  on võimalik säilitada oma  sotsiaalset  staatust, tagada oma  laste tulevik, vaatamata võimuesindajate sageli ebakompetentsele, väärale  ja  rahva huvidele mittevastavale poliitikale;

◊  raevuka võitluse jätkamist sotsiaalselt ebasoodsate tagajärgedega, kuhu haaratakse kaasa paljusid patriootiliselt häälestatud, filantroopiale  orienteeritud isikuid, samuti ka humanismi ja heategevuse ideaale esindavaid valitsusväliseid organisatsioone. Nii vähendatakse pinget ühiskonnas, aktiivselt aidates vähemvõimekatel riigi võimustruktuuridel lahendada teravaid sotsiaalseid probleeme nende asemel. Ehkki küll see tõesti on reaalne abi paljudele kannatanutele, kuid kahjuks,  olemuselt selline ühiskonna  toetus riigi ametkondadele on ja jääb,  kui asjatu katse  täita auklikku tünni veega, kuna sellisel teel pole  võimalik ja  ei saa kõrvaldada sotsiaalsete  negatiivsete tulemuste olemasolu põhjuseid.

     Kas tõesti on nii raske tajuda, et SIP sisseviimine ise võib olla kõige  märkimisväärsem panus  kõige väärtuslikumasse kapitali – Inimesse! Mis siis veel on vajalik, et mõista, kuidas pakutud, aktuaalsete probleemide lahendust SIP kasutatamise kaudu antakse igale ühiskonna  liikmele tema elu stabiilsuse garantiid, võimalust säilitada kindlaid tulevikuväljavaateid, lubamata lammutada inimeste elusid ambitsioonikate, võimuga hellitatud ja ühiskonna  poolt nõrgalt kontrollitud riigimeeste autoritaarse tegevuse  tõttu. Inimesed on ikka jäänud marionettideks, mängukannideks võimuahnete juhtide kätes, nagu seda juba on kogenud ja üle elanud eelnevad põlvkonnad. Mille poolest siis meie nüüd oleme paremad?!

     Kas tänane olukord – sõjatrummide põrina saatel – ei muutu sarnaseks juba varem üleelatule? Kas tõesti me peaksime sellega leppima, jätkama  eksisteerimist, minnes pimedalt amoraalsete poliitikute lõa otsas hävingusse, uutesse sõjakoledustesse?! On ju kohutav, et meie päevil on võimul veel nii palju agressiivseid poliitikuid, kes oma avantüristliku tegevusega jätkavad rahvusvahelise pinge eskaleerimist, samuti ka piiratud  subjekte, kes võivad  kiretult arutleda uue maailmasõja võimalusest, ilmselt isegi teadvustamata, et see viib nende endi ja kogu tsivilisatsiooni hukule. Seda ei tohi lasta toimuda!

     SIP idee nii jääbki subjektiivsesse staatusesse, senikaua, kuni see on vaid üksikute isikute poolt teadvustatud. Ent niipea, kui ilmneb  sotsiaalne nõudlus (mis objektiivselt juba eksisteerib, kuid mida subjektiivselt ignoreeritakse), selle võtab vastu ja seda suunab organiseeritud  inimeste ühendus, selle täiustamisel, elluviimisel löövad kaasa paljud huvitatud, see omandab objektiivse iseloomu, muutub inimeste sihikindla tegevuse juhtmotiiviks, sotsiaalse progressi ajendiks ja  garandiks.

    Ühiskonna  vaatepunktist on väga ohtlik venitada SIP algatuse elluviimisega, kuna sellise iseloomuga initsiatiiv võib saada üle võetud ja ellu viidud diktaatorlike juhtide  ja autoritaarsete režiimide huvides (nt Tšetšeenias seda juba püütakse teha Ramzan Kadõrovi toetusel ja heakskiidul: vt  https://lenta.ru/news/2016/02/18/passport/ ).

     SIP analoogse initsiatiivi elluviimine väljaspool demokraatlikku ühiskonna  kontrolli ähvardab orwelliku  nägemuse praktilist elustamist, muutes inimesed kuulekaiks marionettideks, manipuleeritavaiks tahtetuiks olendeiks. Selleks, et mitte võimaldada sellise õudsa tulevikustsenaariumi elluviimist, tuleb tegutseda nüüd ja viivitamatult, kuna autoritaarse võimu   tingimustes on võimalik väga operatiivselt ellu viia SIP sarnased initsiatiivid, minnes mööda demokraatlikest protseduuridest või ignoreerides neid. SIP, sattudes diktaatorlike juhtide kätesse, viivitamatult muudetakse omamoodi sotsiaalseks aatompommiks, mis hävitab demokraatia alused. Seejärel demokraatia varemetele ehitatakse üles Orwelli tüüpi riik. Kas tõesti me sellist tulevikku soovime oodata?

    Jätkates passiivselt jälgimist ja kaalutlemist, tühjalt arutlemist ümberringi toimuva üle, mõistmata, et oleme ajaloolisel ristteel, aktiivselt sekkumata tegevusse oma inimlikkuse säilitamise eest, riskime lammutada igasuguse demokraatia, pöördumatult sattudes riigivõimu usurpeerinud  eliidi tingimusteta orjusse.

                                        

                

                                                                        Ervins Ceihners, Dr.oec            

11.02.2016.   

Suomen sata uutta mahdollisuutta 2018–2037

(Yhteiskunnan toimintamallit uudistava radikaali teknologia)

https://www.eduskunta.fi/FI/tietoaeduskunnasta/julkaisut/Documents/tuvj_1%2B2018.pdf